
“The first days”↓
Nonii, olen jõudnud elusalt oma sihtkohta, Uus-Meremaale ja täpsemalt selle maa pealinna Wellingtoni külje alla Poriruasse. Räägin hetke pärast oma uuest kodust ka täpsemalt, kuid enne väike lõik mu lendudest.
Nagu kirjutasin oma Facebooki lehel, sujusid kõik lennud hästi ning isegi liigagi hästi. Adrenaliini polnud väga kusagil tunda, kuigi arvasin, et saan reisi ajal umbes miljon närvivapustust. Üksi reisimine on hoopiski mõnus, sest kellestki ei pea sõltuma ning saab rahulikult oma soovi järgi ringi uidata. Kõige rohkem aega selleks oli mul Tokyo lennujaamas- peaaegu 10h. Seal oli ka kõige huvitavam alustades Jaapani kuulsatest tualetipottidest lõpetades lahedate suveniiripoodidega. Kuna mu unerütm oli sinna jõudes tohutult sassis, võtsin oma jääkohviga koha sisse mõnusas toolis, mis nägi välja nagu väike karp ning oli pööratud täpselt akna poole, kust sai vaadata maanduvaid ja tõusvaid lennukeid. Seal ma siis otsustasin lõpuks, mitmetunnisele unega võtilusele alla anda ja seljakott kaisus, magama jääda. (Sest veidi paranoiat lennujaama varaste suhtes on ikkagi okei). Kusjuures, jaapanlased ei räägi hästi inglise keelt, niiet alguses terminalide vahetamisel pidin bussijuhiga käte abil rääkima. Aga kõik sujus ikkagi hästi ning varsti olingi juba lennuki peal. Lennukid Helsinkist Tokyosse ja Tokyost Aucklandi olid mõlemad suured ning minu suureks õnneks sai sealt filme ja sarju vaadata, niiet “Moana”, “Friends” ja “Big Bang Theory” läksid kõik mängu 🙂 Lennuki söök oli ka suhteliselt hea, kuigi ma ei tea täpselt, kas asi oli tühjas kõhus. Kuigi lennukis magamine tekitab alati minus kõige rohkem ebamugavust. Lennates on külm, jalad surevad tihti ära ning tagumik hakkab valutama. 10h istuda pole just meeldiv. Kohtusin reisil ka toredate inimestega. Helsinkist Tokyosse reisi ajal istus minu kõrval jaapanlane, kelle hüüdnimi on Rocky ning tuli välja, et ta elab Eestis! Tal on ka oma firma ning ta oli väga sõbralik, abivalmis ja lahke! Aucklandis (Uus-Meremaal) kohtasin lõunakorealast Carlinit, kes oli mu saatja lennujaamas ning aitas mind siselennule Wellingtoni. Jutustasime palju ning vestluse ajal tuli välja, et tal on Eestist sõpru! Esimest korda elus tundsin, et mitte Eesti pole väike, vaid kogu maailm on. Pilte mu reisist saab näha menüüst, kui valida “Photos” 🙂
Aga kus ma ikkagi täpsemalt elan? Uus-Meremaa koosneb kahest saarest: põhja saarest ja lõuna saarest. Mina elan põhja saarel Wellingtoni regioonis (maakonnas) Porirua linnas. Uus-Meremaa pealinna Wellingtoni sõidab umbes 20-30 minutit. Paljud inimesed elavad Wellingtoni lähedal mägedes, mis on kerkinud tänu kunagistele maavärinatele. Siin on inimestel oma majad ning ka mina elan majas ja mul on enda tuba. Mul on ka vannituba, mis on enamasti ainult minu kasutuses. Samuti on meil garaažis olemas natuke jõusaalivarustust, niiet vaadake ette, kui tagasi tulen, olen tugev. Ma loodan. Majades pole radiaatoreid, niiet inimesed kasutavad elektriradiaatoreid ja soojapuhureid. Siin võib kiiresti üpris külmaks minna, kui radiaatoreid mitte kasutada. Kõige külmemad kuud on juuni, juuli ja august. Siis on umbes 10-15 kraadi sooja. Kõige kuumem on aga detsember, mis sarnaneb Eesti suvele, aga rohkema vihmaga. Vihma sajab minu kodukandis suhteliselt tihti. Esimesel ööl sadas nii palju, et aknast välja vaadates ei näinud ma mitte asfaltteed, vaid jõge. Tegelt ka.
Minu peres on Gareth, kes töötab oma põhitöö kõrvalt ka personaaltreenerina ja Angela, kes ootab pisikest beebit. Veel on meil kaks kassi Harley, kes sai nime Harley Davidsoni järgi, kuna ta nurrub VÄGA kõvasti ja mõnusalt, ja Ninja, kes on täpselt nagu ninjad olema peavad: mustad, ettevaatlikud ja vaiksed. Harleyga saan ma hästi läbi, kuid Ninja vajab rohkem harjumisaega.
Ma jõudsin kohale kolmapäeval ning reedel otsustasin minna “väiksele” shopingule, et osta mõned eluksvajalikud riided jms. Pidin minema üksi bussiga Poriruasse. See oli väga huvitav. Kõigepealt panin tähele, et bussijuht tervitas mind naeratuse ja lehvitusega, mis on ebatavaline eesti bussijuhtidele………… Inimesed kasutavad sõidukaarte nagu meiegi, niiet see polnud raske. Kuid bussid ei peatu igas peatuses….Ja nad ei ütle peatuse nimesid või numbreid… Ega näita…JA KUI SA MAHA TAHAD MINNA, PEAD ENNE “STOPP” NUPPU VAJUTAMA. Niiet ma olin päris stressis ja lõpuks palusin bussijuhtidelt lihtsalt, et nad annaks karjudes mulle teada, kui nad mu peatustesse jõuavad. Ma pole väga kindel, võib-olla tegin 2 ringi bussiga peale, loodan, et mitte. Aga see-eest olen rohkem teadlik ümbrusest, sest pidin olema välja vaadates tähelepanelik. Minu väike shoping kestis kokku umbes 5h. Kammisin kogu kohaliku kaubanduskeskuse läbi ning leidsin kõik vajaliku. Samuti jätsid sümpaatse mulje kõik kassapidajad ja müüjad. Nad olid niiiii sõbralikud ja abivalmid, naeratasid ning mõni tegi isegi komplimente! Jällegi pole see midagi nagu Eestis. Uusmeremaalased on ülisõbralikud ning ma juba armastan seda maad nii väga!
Laupäeval viisid Angela ja Gareth mind Wellingtoni. Algul sõitsime üles Victoria mäele, kust nägi alla linna peale. Wellington on ümbritsetud mägedest, nendest samadest, kus inimesed elavad. See linn oleks kui kausikeses. Ja kui inimesed mägedelt linna tööle lähevad, kahekordistub linna populatsioon. Siis läksime rahvusmuuseumisse, kus sain rohkem teada nende loodusest, sõdadest ja põliselanikest ehk Maoridest, kes moodustavad rahavstikust umbes 15% ja nende kultuur on väga väärtustatud. Pilte sellest saad vaadata, avades menüü ja sealt “Photos”. Seejärel kõndisime Wellingtonis ringi jäätised käes, et nautida ebatavaliselt tuuletut ja päikselist ilma. Uus-Meremaal on populaarne ka rulatamine, siin on mitmeid skateparke ja palju rulatajaid. Ka shopingul nägin rulariietepoodi, kuhu ma suhteliselt jooksin (nii võimalik, kui see saja kotiga on). Peaksin vist selle hobiga uuesti alustama? 🙂
Pühapäeval aitasin Angelal aeda rohida ja käisime juurde ostmas maasikataimi, mille me maha istutasime. Meie aias kasvab väga palju head: spinatit (!!!!!!), maasikaid, laime, sidruneid, tüümiani, roose, palm, muid ilusaid lilli ja kindlasti palju muud, mida ma lihtsalt ei tunne.
Kirjutan järgmisena rohkem ka koolist, kui olen seal umbes nädal aega käinud, niiet PANE VAIM VALMIS!
Kas oled juba mu blogi enda e-mailile tellinud? Kui ei, siis keri lehekülje lõppu ja kirjuta oma meiliaadress subscription boxi. Nii oled kursis kõigega, mis ma ette võtan 8)
PS: luban, et kirjutan järgmistel kordadel vähem haha
-Laura J ♡
Well, I arrived at my destination, to New-Zealand, alive and more precisely next to it’s capital Wellington, to a city called Porirua. I will be talking more about my new home in a moment, but before that, a little paragraph about my flights.
As I wrote on my Facebook page my flights were successful and very successful even. I didn’t felt much of an adrenaline though I thought I would probably get about a million heart attacks. Travelling alone is enjoyable, because you’re not depending on anyone and you could really take time, walk and explore around at your own pace. I had the most time for that in Tokyo International airport, almost 10 hours. It was the coolest airport because of the famous Japanese toilets, souvenir shops and much more. Because my sleeping schedule was really messed up when I arrived there, I quickly found a cozy armchair, which looked a lot like a box, it was turned to the window, where I could see the airplanes land and take off. Also found a Starbucks and ordered some ice coffee. Sitting there, I finally decided to give up fighting with my sleepiness and fall asleep with my backpack in my arms (because being a little paranoid for airport thieves is okay). By the way, Japanese don’t really speak that good English, so I had to use my hands to speak to a bus driver, who drove me to another terminal. But in the end all turned out great and soon I was on an airplane. Airplanes from Helsinki, Finland to Tokyo, Japan and from Tokyo to Auckland were both really big and fortunately I could watch some movies and series from a little screen. I couldn’t get enough of „Moana“, „Friends“ and „Big Bang Theory“. Airplane meals were also pretty good, but I’m not sure if I liked them because of hungriness. Though, sleeping in airplanes is really uncomfortable. It’s cold, legs start to feel numb and butt starts to ache. It’s not very pleasant to sit 10h straight. I also met some nice people during my trip. On the flight to Tokyo I sat next to a Japanese man, who is called Rocky and he actually lives in Estonia! He has his own company and he was really friendly, helpful and kind! In Auckland (New Zealand) I met with Carlin from South Korea, who was the airport staff and escorted me to domestic flight to Wellington. We talked a lot and during our conversation it came out that he has friends in Estonia! This was the first time in my life I felt that not only Estonia was small, but also the whole world. You can see pictures of my flights in menu. 🙂
But where exactly do I live? New Zealand consists of two main islands: North Island and South Island. I live in North Island, in Wellington region, Porirua City. It’s about 20-30 minute drive to the capital city, Wellington. A lot of people near Wellington live on mountains that are risen due to earthquakes. It’s common for people to have their own houses and I too live in a twin house and I also have my own room. I have a bathroom, which I pretty much have for myself. In addition, we have some basic gym equipment in our garage, so look out! I will be strong soon. I hope. Houses mainly don’t have heaters built in, so people use electric heaters and heat fans. And it could get rather cold. The most coldest months are June, July and August. It’s about 10-15 degrees then. The warmest month is December, which is similar to an Estonian summer, but with more rain. It rains a lot here. It even rained so much in my first night that when I looked out from the window, there was literally a river instead of a road. Really.
My family consists of Gareth, who is a personal trainer beside his main job and Angela, who is expecting a little baby. We also have two cats: Harley, who was named after Harley Davidson, because he purrrrrrrs looooooud and Ninja, who is exactly what a true ninja has to be: black, careful and quiet. I get along with Harley, but Ninja needs more time to get used to me.
I arrived on Wednesday the 8th and decided to go for a „little“ shopping to buy myself some essential stuff and clothes. I had to go to Porirua by bus all by myself. It was really interesting. Firstly I noticed, that the bus driver greeted me with a smile and a wave. This is very uncommon for Estonian drivers…….. People use public transport cards like in Estonia, so that was not hard. But buses won’t stop in every bus stop…. And they don’t tell bus stop names or numbers….Or show them anywhere….AND WHEN YOU WANT TO GET OFF, YOU MUST PRESS „STOP“ BUTTON. So I was truly stressed and finally I just asked the driver to shout when we reach to my stop. I’m still not so sure if I made a few circles with a bus before I got off, I really hope not. But either way I’m more aware of my surroundings, because you must be observant when riding. My little shopping lasted for about 5 hours. All the cashiers and shop assistants left a sympathic impressioon. They were soooo friendly and obliging, smiled and some of them even made compliments! Again, nothing like Estonia. New Zealanders are so friendly and I already love that country so much!
We went to Wellington with Angela and Gareth on Sunday. In the beginning we drove up to Mount Victoria, where the beautiful view could be seen. Wellington is surrounded by hills and mountains and people live there. The city seems as if it was in a bowl. And if people leave their „mountain“ homes for work to city, Wellingon’s population doubles. After that we went to the National Museum, where I learned more about their nature, wars and Maori people and culture. Maoris make up 15% of the whole population and their culture is very valued. You can see pictures of the museum visit from menu. Then we had a walk in Wellington, eating gelatos enjoying unusually windless and sunny weather. Skating is popular in New Zealand, plenty of skateparks can be found and also skaters. I also saw a sakte clothing shop when I was shopping so I literally ran there (as possible as it is with hundreds of bags). Really thinking about getting into skating again. 🙂
On Sunday I helped Angela to weed our garden and we also went to buy more strawberry plants which we planted. We have a lot delicious stuff growing in our garden: spinach (!!!!!!!), strawberries, limes, lemons, thyme. And also plenty of beauty: roses, palms and ohter plants that I don’t know the name of.
I will be writing about school next, if I have been going there about a week, so PREPARE YOURSELVES!
Have you subscribed to my blog yet? If no, you can scroll down and write your e mail address down to a subscription box. That way you can keep up with my doings and thougts 8)
PS: I promise, I will write less from now on haha
-Laura J ♡
1 Comment
Comments are closed.