“Formal”↓
Värvilist sügise algust teile kõigile! Kogu oma sisseelamise tuhinas olen unarusse jätnud blogi kirjutamise. Ja pean ka tunnistama, ma olen üpris laisk. Siiski olen ma õnneks veel elus, kui te selle üle juurdlete ning lisaks sellele olen osa saanud mitmetest huvitavatest üritustest. Selles postituses tahan aga keskenduda kooliballile.
Kõik on näinud neid ameerika filme, kus noored lähevad kooliballile. Raske mitte näha, sest need stseenid on iseäralikud igale noortefilmile ja -sarjale. I g a l e. Noh. Ma arvasin, et see on traditsioon vaid USA-s. Tuleb välja, et neid korraldatakse ka Uus-Meremaa koolides. Ja kes teab, mis riikides veel. Minu kooliball toimus 8. septembril, täpselt kuu aega pärast minu saabumist.
Ja luba ma ütlen, inimesed olid ärevil alates minu esimesest päevast koolis. Tüdrukud näitasid üksteisele pilte oma kleitidest, kingadest ja soengusoovidest kuu aega järjest. Ma arvan, et kui kõik tüdrukud paneksid oma väljaminekud kokku, saaksime paarkümmend uut iPhone’i kindlasti lubada. Korraga olin sellesse tuhinasse kaasatud ja kiiremini, kui arvata oskasin. Kooli esimese nädala lõpuks olin tellinud endale internetist kleidi, ema Eestist saatnud kingad ja õlakoti ning Gareth (mu hostisa) kinni pannud juuksuri aja. Ma ei tea, miks ma arvasin, et on hea mõte kõik oma meigiasjad Eestisse jätta, sest nende peale läks mul lõpuks kõige rohkem raha, aga nende ostmine oli ka kõige toredam, sest tegin seda koos Angela (mu hostema) vennatütardega Abby ja Shylaga.
Paar päeva enne balli käisin ka oma sõpradega, Valentina ja Paulaga, kes on vahetusõpilased Saksamaalt, esimest korda elus küünesalongis. Viiuli mängimine ja võrkpallis käimine pole kunagi mulle küünte osas suurt valikut jätnud. Otsustasin siiski kunstküünte asemel naturaalsema variandi, geelküünte kasuks. Uus-Meremaal on kaubanduskeskustes küünesalongid, kuhu ei pea end isegi eelnevalt kirja panema. Tavaliselt on küünetehnikud vietnaamlased. Istusime Paulaga kõrvuti sama laua taga ning meie küünetehnikutel oli kahtlemata lõbusam kui meil. Nad rääkisid midagi vietnami keeles (loodan, et mitte meist taga) ja itsitasid koguaeg, samal ajal meie küüsi agressiivselt viilides. Ütlen ausalt, mõned protseduurid panid mind sügavalt mõtlema, kas ma jään oma küüntest sealsamas ilma või need peavad kuni ballini vastu. Õnneks need pidasid vastu, aga ma arvan, et sinna samasse salongi ma enam igaks juhuks oma jalga ei tõsta. Ega küüsi.
Balliks ettevalmistus oli täpselt selline, nagu ma ette kujutasin. Valentina tuli minu juurde ning me seadsime end Beyonce saatel valmis. Mõned inimesed saabusid peobussidega, mõned olid rentinud limusiinid. Minu kleit ja kingad oleksid eeldanud, et saabun kõrvitsaga, mille mu haldjast ristiema tõllaks oli muutnud, aga seekord läksime lihtsama vastupanu teed ning auto ajas samuti asja ära.
Ball toimus Wellingtonis, Uus-Meremaa pealinnas samas muuseumihoones, kus oma esimestel päevadel käisin, Te Papas. Minu esimestest päevadest Uus-Meremaal saad lugeda siit. Kohale jõudes sain kokku oma kaaslase Ryaniga, kes aitas mu käele siduda enda valitud korsaaži ehk väikese lillekimbu, mis seotakse ballidel tüdrukute randmele. Poisid kannavad sellega kokkusobivat lille, mis kinnitatakse nende pintsaku nööpauku. Algul toimus õhtusöök, mis tundus menüüs kirjutatult isuäratavam, kui see tegelikult oli. Õnneks ei toodud toite ette, vaid need olid buffeelaual. Siis jagati erinevaid auhindu, näiteks kõige ilusama kleidi auhind, kuid kõige tähtsamad olid siiski prints ja printsess ning kuningas ja kuninganna. Prints ja printsess valiti 12.klassi õpilaste hulgast ning kuningas ja kuninganna 13. klassist. Eelnevatel päevadel sai internetis lemmikutele oma hääle anda. Aga nähes kõiki neid ilusaid inimesi enda sõnatuksvõtvate kleitide ja šarmantsete ülikondadega, arvan, et neid tiitleid väärisid lõpuks kõik peolised.
Minu lemmiktegevus oli teha kõikide oma sõpradega pilte nii fotograafi ees kui ka photoboothi nurkades. Järjekorrad olid üpris pikad, kuid kindlasti väärt kõiki neid mälestuste jäädvustusi. Muidugi sai ka tantsida, aga ma eelistan seda tavaliselt teha üksi, kui keegi mind ei näe. Nagu enamik inimesi, kes muidu tantsupõrandal veidi piinlikud välja näevad. Siiski oli lõbus vaadata, kuidas õpilaste seas ka õpetajate sisemised tantsulõvid vallandusid. Ma ei kujuta ette, et Eesti õpetajad tantsivate õpilaste sekka kaasatakse nii nagu mu Uus-Meremaa bioloogia õpetaja.
Pidu Te Papas võis ju lõppeda, kuid väiksem pidžaamapidu Mackenzie juures alles algas. Mackenzie käib minuga koos tüdrukute kooris ning ta oli korraldanud maailma kõige armsama peo, kus ma kunagi olen käinud. Kuna sinna oli kutsutud umbes 12 tüdrukut, oli ta organiseerinud kolm autot, mis meid tema juurde viisid. Kui me sinna jõudsime, vajus mu suu ilma naljata lahti. Mackenzie oli kaunistanud kõik suurte hõbedaste õhupallidega ja muude dekoratsioonidega, kogu korrust katsid väikesed haldjatulukesed, söögilaual oli puuvilju, popcorni, küpsiseid, pizzat jpm. Ühesõnaga, kõik oli “täiega tumblr ja instaworthy“. Kuskilt oli ta välja võlunud kõigile ka täispuhutavad madratsid. Wow! Märkimisväärne, sest meid oli ikka päris palju. Esimese asjana eemaldasime oma “näomaalingud” ehk väga paksud meigikihid ning tõmbasime pidžaamad selga. Ülejäänud õhtu mängisime kaarte ja muid mänge, mis tüdrukute õhtute juurde käivad. Magama läksime umbes kelle 4-5 paiku. Hommikul tegi Mackenzie koos isaga meile prantsuse röstsaiu ja jäätisekokteile. Ma ei suutnud lahkuda ilma suure õhupallita ja ülimalt heade emotsioonidega. (Ja ilma saja koti ja oma massiivse kleidita).
Ma olen nii tänulik, et sain kogeda kooliballi välismaal. Sellist nagu filmides. Ja võib-olla on see isegi hea, et Eestis sarnaseid ei korraldata, sest nii jääbki see kogemus ainulaadseks ja paremini meelde. Muidugi loodan ka, et Austraalias minu sealoleku ajal balli ei korraldata. Pilte Aotea Kolledži 2018 ballist saab näha minu instagramist, mu Facebooki lehelt, või siit.
Kui allapoole kerid ja oma e-maili kirja paned, ei maga sa mu tegemisi kunagi maha 🙂
-Laura J ♡
To all my Estonians, have a colourful autumn and to all my Kiwis, have a lovely beginning of spring! In my whole time of getting used to the life here, I have totally forgot about writing my blog. And I must admit, I am really lazy. Fortunately, I’m still alive, if you’re wondering and in addition to this, I’ve been part of many events. In this post I want to concentrate on my school’s Formal.
Everyone is familiar with American movies, where teenagers go to balls and formals. It’s hard not to not know those movies, because these scenes are peculiar to every teenager movie and series. To e v e r y s i n g l e o n e. Well, I thought that this tradition is only held in US. It comes out that they’re also held in New-Zealand’s schools. And who knows, where else. My formal took place in September 8th, exactly one month after my arrival.
And allow me to say, people were crazy from my first day of school. Girls were showing pictures about their dresses, shoes and hairdos for one month straight. If all girls put their expences together, I think we could buy several new iPhones for sure. Suddenly I was part of that rush and excitement and it happened quicker than I thought. In the end of my first school week I had bought a dress online, my mum had sent a package with shoes and clutch from Estonia and Gareth (my host dad) had booked a hairdresser’s appointment. I also don’t have a clue, why I thought it’s a brilliant idea to leave all my make up stuff to Estonia, because in the end I spent the most money on these. But it was also really fun to do the shopping, because I did it with Angela’s (my host mum) nieces Abby and Shyla.
Few days after formal me and my friends Valentina and Paula, who are exchange students from Germany, went to nail salon the first time of our lives. Playing the violin and volleyball had always left me with limited manicure options. I decided to do gel manicure instead of acrylics, because it looks more natural. In New Zealand they have nail salons in malls and no booking is needed. Our nail technicians were Vietnamese. Me and Paula sat next to each other at the same table and no doubt, our technicians had more fun than us. They were talking something in Vietnamese (I hope not something about us) and laughing, aggressively filing our nails at the same time. Honestly, some procedures were questionable and made me really wonder, if my nails would fall off there or if they last until the end of the formal. Thankfully they lasted, but I think I won’t show my face (or my nails) to the same nail salon again.
Getting ready for formal was exactly like I imagined it to be. Valentina came to my place and we got ready listening some of Beyonce’s best songs. Some people arrived by party buses, some showed up in limousines. My dress and shoes would assumed that I got there with the help of my fairy godmother, by pumpkin that’s changed to a carriage. This time we went with the easier way and got there by car.
The formal was held in Wellington, the capital of NZ in the same museum building that I visited on my first days here. It is called Te Papa. You can read about my first days here. After we arrived I met with my date Ryan who helped me tie his chosen corsage to my wrist. Boys wear buttonholes that match the corsage. In the beginning we had dinner, which seemed more delicious when read from the menu. Fortunately, it was a buffet table. After that some prizes were given, e.g for the most beautiful dress. But the most important ones were definitely prince and princess and king and queen. Prince and princess were chosen from Year 12 students, king and queen from Year 13. We had the opportunity to vote for our favourite nominees few days before formal. But seeing all those beautiful people with their stunning dresses and charming suits I think that in the end everyone deserved those titles.
My favourite activity was undoubtebly taking pictures with my friends by a photographer and in photobooths. The queues were quite long, but of course it was worth it. There was a dance floor, but I prefer to dance when no one’s watching like most people who might usually look a bit awkward on the dance floor. Nevertheless, it was fun to watch how teachers enjoyed dancing as much as students did. I can’t even imagine my Estonian teachers dancing with students in a big circle like my NZ biology teacher did.
Party in Te Papa could have ended there, but a smaller pajama party only begun at Mackenzie’s. Mackenzie goes to my barbershop choir and she had organized the most cutest party that I’ve ever been to. Because about 12 girls were invited, she had three cars to pick us up from Te Papa. When we arrived, my jaw literally dropped. No kidding. Mackenzie had decorated the whole place with silver balloons and other decorations, the whole floor was covered with fairylights, on the table there were fruit, popcorn, cookies, pizza etc. In other words, everything was „so tumblr and instaworthy“. She had found inflatable mattresses for everyone. Whoa! Remarkable, because there were a looot of girls. First thing we did was removing the „face paint“ aka really thick layers of make up and changed into our pajamas. The remaining night was spent playing cards and other games that are usual to girls’ night. We went to bed around 4-5 am. In the morning Mackenzie and her dad made us French toast and ice cream cocktails for breakkie. I couldn’t leave without a big balloon and many good emotions. (And without hundreds of bags and my massive dress).
I am so thankful that I got to experience formal overseas. Formal like the one from movies. And maybe it’s good that we don’t have balls like these in Estonia, because now the experience is one of a kind and closer to the heart. I really hope that I won’t have another one in Australia. Pictures from Aotea College’s 2018 Formal can be seen from my blog’s picture section, from my instagram, or from my Facebook page.
Protip: When you scroll down and subscribe to my blog, you’ll never miss my adventures 🙂
-Laura J ♡
laurajohanna.com 