Tegin benji hüppe ja kukkusin puu otsast alla?

“Did a bungy jump and fell out of a tree”

 

Vahetusaastal olen õppinud enda kohta palju uut, näiteks seda, et blogi pidamine pole mu tugevaim külg. Aga minuga on kõik korras ning juhtunud on palju põnevat. Üks hilisematest seiklustest on reis Rotorua linna.

Rotorua linn on tuntud populaarse turisti asukohana. Minu hostpere otsustas mind nädalavahetuseks sinna viia ja sellest kulges välja üks ülimalt tore reis. Sellest palju pilte ka SIIT.

Rotoruasse võtab Poriruast (kus ma elan) sõit 5h. Õnneks mulle meeldivad pikad autosõidud, eriti Uus-Meremaal. Mõnus on mõtteid mõlgutada, kui mängida meelepärast muusikat ja aknast väljavaadates avaneb miljonivaade suhteliselt kogu sõidu aja. Alguses on vaade ookeanile ning lähedal asuvale Kapiti saarele. Lõpu poole paistab aknast aga Waioru vulkaan, mille tippu katab lumi! Selle ümbrus on kuiv ja maastik beeži värvi.

Kohale jõuame õhtul ning kohe seisab ees esimene tuur maailma kõrgeimate puude, ranniksekvoiade, pargis. Mind tabas ka äratundmisrõõm: “Ma tegin ju nendest puudest geograafias plakati”. Need puud kasvavad naturaalselt ainult Ameerikas ja toodi Rotoruasse sisse 20. sajandi algul, mis teeb need umbes 110 aastat vanaks. Parki oli võimalik minna nii  päeval kui õhtul, kuid valisime õhtuse variandi, sest pimedas saab sekvoiade pargis näha nende tüvedel ja okastel tulukesi ja erinevaid valgusekefte. Sekvoiad olid ligi 70m kõrgused. Nende koor võib kasvada 300mm paksuseks ja tüve ümbermõõt jääb 6m lähedale. Sellise puu kõrval seismine jättis mulje nagu oleksin pisike sipelgas.

Laupäeval läksime hommikul Wai-O-Tapu kuumaveeallika parki ehk Wai-O-Tapu Thermal Wonderlandi. Kõigepealt läksime vaatama geisrit, mis purskas kuuma vett 20m kõrgusele. Iga päev pannakse geiser täpselt 10.15 purskama. Mõtlesin, et see küll päris pole, kuidas see siis iga päev täpselt samal kellaajal purskama hakkab. Kuid sealolev giid seletas, et kokkupuutel seebiga hakkab geiser purskama. Tegelikult oli kunagi samas kohas olnud vangilaager ning kui vangid oma riideid pesema läksid, kukkus kellegi seep täpselt sinna õigesse kohta ning kahjuks saadi nii geisrist teada valusal ja tulisel teel. Nii kallaski giid geisri avasse veidi seepi ja pani teises suunas ajama. Tundsin end nagu üks mitmetest jaapani turistidest, ühes käes pildistamisvalmis telefon ja teises polaroid. Pärast seda käisime ringi pargis, kus nägime podisevat muda, kuumaveeallikaid ja ma võin kihla vedada, et minu geograafia töövihiku kaanepilt on tehtud sealsamas pargis šampuse vannist. See on üks kuulsamaid pargi vaatamisväärsusi, mis kujunes 700 aastat tagasi ja on väga mineraalirikas. Mulle pakkusid muljet vaatamisväärsustele väljamõeldud nimed, näiteks üks kogum mudabasseinidest oli ristitud Kuradi tindipottideks. Kuid minu lemmikbasseini nimi oli Kuradi vann. Ja see oli kollane. Nagu markeri kollane. See marker, millega dokumentidel sõnu läbi tõmmatakse. Ma ei tee nalja. Kollaseks tegi basseini sulfiid. See on nii huvitav, kui tegelikult on võimalus näha midagi, millest muidu olen ainult õpikust lugenud ja pilte näinud. Päriselus kogetu jääb ka palju paremini külge ja meelde.

Pärast jalutasime linnas ringi ja keset linna oli park, kus olid samuti mitmed kuumaveeallikad. Uskumatu! Nagu täiesti tavaline park: muru, pingid, mänguväljakud…KUUMAVEEALLIKAD. Jap. Täiesti normaalne. Ühes kohas oli ka bassein, kus sees oli soe vesi otse ühest sealsetest allikatest. Võta aga jalanõud jalast, keri püksid põlveni, pista jalad vette ning naudi mineraalirikast jalavanni jaapani turistide keskel.

Pühapäev oli minu lemmikuim päev. Kõigepealt läksime gondolisõidule. Avanes imelilus vaade Rotorua järvele.  Järgnes trossisõit mu hostisa Garethiga. Kuna töötan seikluspargis, tundsin end vägagi omas elemendis. Varustus oli küll veidi teine ning kiiver pidi peas olema (õnneks seal oli lastekiivreid ka. Hei kõik inimesed, kes teavad, kui väike mu pea on). Aga. Trossisõit oli allamäge ning 400m pikk. Inimese kiirus seal laskudes oli 60-80 km/h ringis. Lõpu platvpormile jõudes pühkisime tuulest põhjustatud pisarad silmist ning instruktor rääkis meile: “Okei. Maa peale saate tagasi kas trepist või siit kõrgemalt platvormilt alla kukkudes.” Eeeeee?? Mida? Tegelikult nägi see välja nii, et inimese varustuse selja peale kinnitatakse vedrulaadne nöör ning ta kõnnib umbes 10m kõrguse platvormi lõppu ja kukub selg ees alla. All võtab teine instruktor vastu ja ta ongi õnnelikult maa peal. Noh, mis see siis ära pole. Ja ei olnudki. Ma mõtlesin, et kindlasti jätab süda seda tehes ühe löögi vahele, kuid seikluspark on mu vist täielikult ära karastanud. Tegelikult, see katsumus valmistaski mind ette järgnevaks…

Benji hüpe… (video SIIIIIIIIIIIN) Minu “enne, kui ma suren” nimekirjas esikohal. Ma teadsin, et tahan seda Uus-Meremaal teha, sest see riik on benji hüpete kohtade poolest tuntud. Aga pühapäeval mõtlesin küll, et mis mul viga on ja kas ma olen väga loll, või väga loll, et seda teen. Varustus selga ja instruktoriga tõstukile, mis tõuseb 42m kõrgusele ning jep, sealt juba trepi varianti valida ei õnnestu. Teel üles räägib instrukor mulle, et ilm on tuulisem kui tavaliselt ning pean tegema täpselt nii, nagu ta mulle ütleb. Ja pean hüppama ka siis, kui ta ütleb. “Ee, no ma üritan,” vastan talle. Mingit jokutamist pole, ülesjõudes avab ta ukse ja tunnen, kuidas kinnitused mu pahkluul hullult soonivad. Juba peangi käsu peale ääre poole liipama. Alla vaadates jõuan ainult mõelda, et ma olen nii loll ja kas nad tõesti raha tagasi ei maks…”321 BENJI” eee ok. Ja nii ma siis hüppasingi. Tundsin, kuidas alla lennates tuul tugevalt näkku tuhiseb ning eufooria võttis üle. Ma ei jõudnudki üleval kartma hakata, sest hüppasin täpselt sekund enne kartma hakkamist. Isegi adrenaliinilaksu ei tulnud. Kõlkusin seal pea alaspidi ning teine instruktor võttis mu maa peal vastu. Tuhin oli nii suur sees, et mõtlesin, et võiks vabalt veel teise korra otsa teha. Ja see ei jää kindlasti viimaseks hüppeks.

Pärast võtsime rahulikumalt ning läksime Rainbow Springsi loodusparki, kus nägime igasuguseid linde, kalu ja kahepaikseid. Uus-Meremaa on tuntud oma kireva linnuriigi poolest ning kohtusime maailma kõige intelligentsema linnu Keaga, kelle nimi oli Harold. Keade IQ on võrreldatav 7-aastase inimese omaga. Neid kohtab rohkem lõuna saarel ja nad võivad oma noka ja oskustega hävitada täielikult auto ja rehvid. Samuti on neil kombeks vahel murda lambaid. rebased, vaadake ette?? Siis nägime veel kakaduud Stevie. Kakaduud pole Uus-Meremaalt pärit, vaid Austraaliast ning nii ka Stevie, kes oskas öelda “Hello!” ja regeeris oma nimele. Aga kõige huvitavam ja üks mu lemmikumatest hetkedest kogu tripil oli kiivi lind. Ma nägin kiivit! Uus-Meremaa maskotiks peetavat lindu. Neil on pikk nokk ja nad on lennuvõimetud. Nad on ärkvel ainult öösel. Samuti on kiivid väga kartlikud ja häbelikud ning kõige selle pärast on neid looduses peaaegu võimatu näha. Nii nad siblisidki hämaras valguses ringi, otsisid maast ussikesi ja tundsid elust rõõmu. Kokku oli seal 3 lindu. Kahjuks ei tohtinud teha pilti, niiet seisime seal päris kaua ja salvestasime kiivi oma mälupilti, kuna isegi Gareth ja Angela ütlesid, et nii lähedalt tja hästi pole nemadki varem kiivit näinud.

Esmaspäeval hakkasime tagasi sõitma. Põikasime ka vaatama Waikato jõge. Ma pole kunagi midagi sellist näinud. Jõgi oli lai ja vesi voolas nii kiiresti  ja tugevalt pritsides, et silme eest läks kirjuks. Uskumatult ilus vaade. Pärast seda möödusime taas Waioru vulkaanist, ookeanist, Kapiti saarest, mägedel söövatest lammastest ja muudest loomadest, mis on kõik täiesti tavalised ja igapäevased Uus-Meremaa vaated. Olen nii õnnelik ja tänulik, et saan siin maal veeta pool oma vahetusaastast! Olen ka tänulik oma vahetusperele sõidu eest Rotoruasse ja unustumatu kogemuse eest.

Pilte kõigest saab näha piltide lehel! 🙂

Ja alla kerides saab subscribeda mu blogi, nii oled kursis ka minu Austraalia eluga! ❤

-Laura J ♡

 

On my exchange I’ve learned a lot about myself, for example I’m really bad at keeping a blog. But I’m alright and a lot has happened.One of the latest adventures has been the trip to Rotorua city.

Rotorua city is known as a popular tourist destination. My host family decided to take me there for the weekend and that turned to be one really cool trip. Pictures of that HERE.

We started our travel to Rotorua on Friday and came back on Monday. It takes 5h drive from Porirua (where I live) to Rotorua. Luckily I love long car rides, especially in NZ. I enjoy thinking my thoughts when playing good music, watching outside the window and seeing the magnificent scenery of NZ. At first I could see the ocean and Kapiti Island, which isn’t far. In the end of the drive there’s a view to Waioru volcano with snow on the tip! The surroundings of that are dry and beige.

In the evening of our arrival we went on our first tour to see a park of world’s most tallest trees, Redwoods. I recognized them from a presentation I had to make about them for my geography assessment in Estonia. Those trees only grow naturally in the US and they were brought to Rotorua in the early 20th century that makes them about 110 years old. There was a chance to visit Redwoods Treewalk either in the day or in the night, but we chose the night walk due to the beautiful lightning effects, lamps and lanterns you would only see when it’s dark. But the trees were about 70m high and their bark can grow up to 300 mm thick. The circumference of a bole is more than 6m. Standing next to a redwood tree made me feel like a tiny ant.

On Saturday morning we went to Wai-O-Tapu hotsprings park aka Wai-O-Tapu Thermal Wonderland. Firstly we went to see the geyser that gushed hot water 20m high. Every day the geyser called Lady Knox erupts at 10.15am. I thought that this geyser can’t be real, how come it always puts on a show at the exact same time every day. But the guide told us that when interacting with soap, the geyser activates. Actually the same place used to be prisongrounds and when the prisoners went to wash their clothes, someone dropped his/her soap to the “right” hole and and unfortunately they learned about the geyser the hard and painful way. And so our guide poured soap in the geyser and ran the other way. I felt like one of the Japanese tourists, phone ready to take a picture in one hand and polaroid in the other hand. After that we went for a walk to the rest of the park, where we saw boiling mud pools, thermal pools and I bet that the cover picture of my Estonian geography workbook is captured of the Champagne Pool in that same place. It is one of the most famous attractions there, it evolved 700 years ago and is extremely rich in minerals. I was impressed by the names of the attractions, for example some mud pools were called Devil’s Inkpots. But the name of my favourite pool was Devil’s Bath. And it was yellow. Like the highlighter yellow. The highlighter you use for highlighting important texts. I’m not kidding. It is the sulfide that makes the pool yellow. It’s fascinating to get a chance to see something you’ve only learned at school and only saw pictures of. Experiencing these things in real life helps to memorize everything better and gives a better perspective.

After that we walked around in the city and in the middle of the city there was a park with more thermal pools. Unbelieveable! A completely ordinary park: grass, benches, playgrounds…THERMAL POOLS. Yep. Normal. In one corner of the park there was a pool with a warm thermal water inside. Just take off your shoes, scroll your pants up, put your feet inside and enjoy the warm high mineral foot bath among Japanese tourists.

Sunday was my favourite day. First we went on a gondola ride. The view from a gondola was amazing and we saw lake Rotorua. Following was a long zip line ride with my hostdad Gareth. Hence I work in an adventure park back home, I felt like was completely in my element. The equipment was a little different, though and a helmet was necessary (thankfully there was a bunch of children helmets. Hey everyone who knows how small my head is). But. The zip line ride was down the hill and was 400m long. A person could ride 60-80km/h. When arriving to the last platform we wiped our wind tears from our eyes and the instructor said to us: “Okay. So the way to the ground is either from the stairs or falling down from this higher platform here.” Uuummmm?? Sorry?? Actually before falling a spring kind of rope is attached to a person’s back and he would walk to the end of the platform and fall down back facing the drop. On the ground another instructor would detach the person. Well, this can’t be that bad. And it wasn’t. I thought that my heart would surely skip a beat while doing that, but I guess adventure park has made me dauntless. And after all, this fall only prepared me for the next step…

Bungy jump… (video HEEEEEEEERE)First on my bucket list. I knew I wanted to do it in NZ, because this place is known for it’s bungy jump places. But on Sunday I sure thought that something’s wrong with me and asked myself if I was really dumb or really dumb that I’m doing it. Equipment on and up with the instructor. The little elevator rose up to 42m high and yep, this time you couldn’t choose the stairs. On our way up I’m told that the weather is windier than usual and I have to do everything he says and whenever he says. And I must also jump when he says so. “Uhh, well I’ll try,” I answer. No time to hesitate, when we reach the right height he opens the little door and I feel how the fastening of the rope clenches my veins on my calves. Already I must leap near the edge. Looking down I can only think that I’m so dumb and can’t they really refun….”321 BUNGY” umm ok. And so I jumped. I felt the wind rushing to my face and euphoria took over. I couldn’t even start to get afraid because I jumped a second before that. I didn’t even get the adrenaline rush. So I swung there and the other instructor detached me on the ground. I felt a weird rush and thought that I could go and do another jump straight after. And to ensure you, it’s not gonna be my last one.

After that we took it easy and went to Rainbow Springs Nature Park, where we saw all sorts of birds, fish and reptiles. NZ is known for it’s birds and we met the most intelligent bird Kea whose name was Harold. Keas have the IQ of a 7 year old kid. You can come across with them mostly in the South Island and they could destroy a whole car and tires with their beaks. Sometimes they can harm lambs, too. Then we met a cockatoo named Stevie. Cockatoos don’t live in the wilderness of NZ, but of Australia. Stevie who reacted to his name and could say “Hello!” was also from AU. But the most interesting and one of my favourite moments throughout the whole trip was seeing a kiwi (bird. Hi Zach). I saw a kiwi! A bird who is considered to be a mascot of NZ. They have a long beak and they are flightless. They are awake only at night. They are also ultimately shy and because of all that it’s almost impossible to see them in wild. So they ran around in the darkness searching for worms and enjoyed the life. All together there were 3 kiwis. Unfortunately it was forbidden to take pictures inside the kiwi house, so we stood there for quite a long to save the picture to our memories, because even Gareth and Angela told that even they haven’t seen kiwi that close up before.

Monday morning we started to drive back home. On our way back we quickly went to see Waikato river. I haven’t seen anything like that before. The river was wide and the water flowed rapidly and splashed strongly. Got my head spinning when watching too long. Unbelieveably stunning view. After that we again drove past Waioru volcano, the ocean, Kapiti Island, grass eating sheep on the hills and other animals. Everyday scenery of NZ. I’m so lucky, happy and thankful that I can spend half of my exchange in this country! I’m also very thankful for my host family for driving me to Rotorua and organizing such a cool trip for me.

Pictures of everything in photo section 🙂 

To keep up with my life in Australia, scroll down to subscribe my blog! ❤

-Laura J ♡

 

Advertisements